Täna hakkasin mõtlema sellele- kas iga suhe jõuab mingi hetk murdepunktini, kus hakkad kahtlema kõiges, millesse oled siiamaani uskunud? Äkki hästitoimivad suhted pääsevad sellest? Aga kuidas üldse defineerida hästitoimivat suhet? Raske uskuda, aga millegipärast mulle tundub viimasel ajal, et kunagi ei saa kindel olla selles, et suhe on siiras. See tähendab, me võime ju uskuda meelitusi mida meile jagatakse, aga kas meie oleme ainukesed kellele neid jagatakse??? Või lihtsalt osad meist lepivad sellega, et võib-olla ei olegi alati tõde vaja teada. Sest tänapäeva 40. aastaste musternäidis abielust põhineb leppimisel ja tunnete äraostmisel. Peaasi, et ollakse hea isa ja võimaldatakse naisele igakuised iluprotseduurid ja uus Hermese käekott või siis vastupidi...mehed on ainult voodoo nukud keda torgitakse ja igatpidi tiritakse, et oma tahtmine saada. Aga kuhu on jäänud austus ja truudus vastaspoole vastu, kas see lasti wc potist koos rublaga alla? Või peaks hoopis küsima, kuhu on inimeste eneseväärikus jäänud? Millal me üldse teame, et kõik pole hästi, ei teagi ju. (Ning need vähesed kes teavad näivad tegevat nägu nagu ei teaks..)Sa võid ju arvata ja uskuda, et inimene, kellele oled oma südame kinkinud vastab sulle samaga, aga kuidas sa saad selles kindel olla, et ka tema ei ole üks järjekordne unistusteloss millel puudub vundament? Ma olen nii pettunud meestes...või peaks ütlema hoopis naistes? Ma ei teagi mida enam oodata või mitte oodata. Kui saada teada, et isegi need näivalt toimivad suhted on ainult farss, siis kuidas ma peaksin sellega leppima, kas üldse peaks? Ma ei saa aru, miks äkitselt on nii, et suhted enam ei toimi. See on nagu viirus, mis levib üle meie põlvkonna. Me nagu ei oskaks olla suhtes, vähemalt püsivalt ning enamus meist. Äkki on nii, et kes selle kahtluste perioodi lihtsalt alla neelavad jäävad suhtes püsima või lihtsalt see periood paneb paika kes on kokku loodud? Kõik see mida ma praegu mõtlen ja kirjutan on arvatavasti viimaste kuude sündmusteahela tulemus. Mu segased emotsioonid, millest ma veel isegi pole jagu saanud, on muutumas häirivaks nagu peojärgse päeva pohmakas. Kõik on segamini ja selle asemel et seda putru süüa, me keedame seda ainult juurde.