Gil Scott Heron- Legend taas aktuaalne.

22 Veebruar jõuab poelettidele legendaarse muusik/poeedi Gil Scott Heroni debüütalbum "I'm New Here", kes teada teavad, nende rõõm on suur, sest see on tema uus album üle 13 aasta. Hip hop ja souli armastajad peaksid selle mehe olemasolu üle üpriski õnnelikud olema, sest just tema 70ndate alguses ilmunud albumid olid just nende muusikastiilide arengus suurt rolli mängivad. Allmusic kirjutas tema kohta: "Scott-Heron's unique proto-rap style influenced a generation of hip-hop artists" Nüüdseks 60 aastasel artistil on olnud üpriski kirev minevi. Oma poliitlist arvamust väljendav looming (olles Ronald Reagani ja tema konservatiivse poltiika vastane) ning tihe seotus narkootikumidega on talle omajagu pahandusi kaela toonud: ta on olnud kinnipeetav New York'i Osariigi vanglas ning enneaegselt vabanenud põhjusega, et tal tuvastati HIV positiivsus. Raskuste kiuste on mees taaskord muusikamaailma vallutamas, kui mitte laia valdkonna rahva seas siis kindlasti nende, kes on tema loomingu ja eluga eelnevalt kursis. Soovitan soojalt end Gil Scott Heroni lainele järgmiseks 10. minutiks viia!

Is this The End or Dead End?

"If love was a bird Then we wouldn't have wings If love was a sky We'd be blue If love was a choir You and I could never sing Cause love isn't for me and you If love was an Oscar You and I could never win Cause we can never act out our parts If love is the Bible Then we are lost in sin Because it's not in our hearts So why don't you go your way And I'll go mine Live your life, and I'll live mine Baby you'll do well, and I'll be fine Cause we're better off, separated If love was a fire Then we have lost the spark Love never felt so cold If love was a light Then we're lost in the dark Left with no one to hold If love was a sport We're not on the same team You and I are destined to lose If love was an ocean Then we are just a stream Cause love isn't for me and you Boy I know we had some good times It's sad but now we gotta say goodbye You know I love you, I can't deny I can't say we didn't try to make it work for you and I I know it hurts so much but it's best for us Somewhere along this windy road we lost the trust So I'll walk away so you don't have to see me cry It's killing me so, why don't you go..." Miski on minust lahkunud....ma ei tea veel mis, aga vastus hirmutab mind isegi rohkem kui see olek ise. Rinnus rõhub ja miski taob südamesse julmalt noahoope. Puudub viha kuid valdab hirm...hirm omaenda otsuste ees. Ma lihtsalt ei suuda...enam eksisteerida nii- isegi kui see toob kaasa parima inimese kaotamise. Eile öösel voodis mõttelennu käes piineldes mõistsin ühte- olen ise oma elus juhtunu eest vastutav, ei keegi muu... Aga mulle pole õpetatud õnnelikuks olemist, õigemini ma ei ole ise oma 22 eluaasta ajal seda õppinud- sina üritasid õpetada ja ma lootsin et seekord on isegi lootust, aga ka sina ei jõua parandada midagi nii katkist. MIND

Kriisimarketisse varjendisse!

Mmhhh....Peaks mainima, et praeguses ühiskonnas on küll põnev elada, lausa nii põnev, et igasugust negatsiivsust tuleb uksest ja aknast sisse ja lausa haige on vaadata kuidas see meid seespoolt õõnestama hakkab. Ja siis imestatakse, et miks eestlane tänaval vastu kõndides ei naerata-no commoon kuidas on see võimalik, kui meile süvendatakse seda, et kõik ongi täeasti p****s ja valgust pole loota enne kui järgmise aasta lõppu, kui siiski. No milleks see jura... Ma saan väga hästi, et inimesi tuleb teavitada olukorrast, et on raskemad ajad kui paar eelnevat aastat. Aga paluks ülepaisutused sinnapaika jätta ja ükskordk arvestada inimmõistuse piiridega. Kas siis pole ammu teada tõde, et meile, kui elusolenditel on komme talletada oma ajju kogu negatsiivne informatsioon ja seda kõigiga jagada, samas positiivne ununeb imelihtsalt. Eriti kui kõikjal räägitakse et pole mingeid rõõmustavaid uudiseid ja neid pole ka niipea loota.. Inimestesse tuleb positiivsust ja teotahet süstida, pole oluline see kui halb on praegu, oluline on see kui heaks me elu suudame enda jaoks luua. Nimelt elu on täpselt nii raske, kui raskeks me selle enda jaoks mõtleme,.Me kõik oskame vinguda kui raske on elu, kuidas kõik on halb ja pole enam isu üldse eladagi. Tean seda omast käest. Oleme oma enda mõtete orjad....Elukad kes mõtlevad elu 10 korda raskemaks kui see tegelikult on. Lihtsalt unustame selle kui lihtne meie elu võrreldes mõne invaliidiga või mis iganes. Meil on toit laual ja no kui ka mõni õhtu pole- big deal! On inimesi kes nälgivad päevast päeva....ja ometi oskavad olla õnnelikud, miks ei võiks siis meie/MINA olla üks nendest, kes oskab elamisest rõõmu tunda...?! Ma üritan aga loodan et on ka teisi kes usuvad õnne olemasollu ja mõtlevad sellele, et alati on vähemalt 10 põhjust elamiseks ja isegi rohkem! Mis need aga on, see tuleb ise leida! Kui me ei hakka natukenegi positiivsemalt elama ja rohkem uskuma, siis võib parlament hakata ehitama Kriisimarketeid. Ma ei mõtle neid pilapoode, mis järjekordselt kasutab majandusolukorda ära ning eksitab tarbijaid ostma paljalt kaupluse nimega, ma mõtlen tõsiseid varjendeid kuhu inimesed saaksid peitu pugeda. Isegi mitte hetkeolukorra eest, vaid tõelise kriisi...enda eest!

Enchanted forest

on mõnus talveõhtu: paar miinuskraadi väljas, lund rohkem kui küll, tass kohvi sisemust soojendamas ning diivan, kus vaikselt auru välja lasta- mida elult veel tahta!? Tundub,et seal on siiski midagi enamat, sest kõik selle jätsin ma hetkeks kõik sinnapaika lihtsalt selleks, et jagada teiega seda, mida minu silmadel oli rõõm näha..... Põhjus aga miks ma üldse läpaka haarasin ja kribama hakkasin on lihtne: samal ajal kui mina leiba luusse lasin, oli taustaks tv kanal Fashion TV ja ega ma sellesse eriliselt süvenenud olnudki, kuulasin aint suminat mis sealt kostus...mis aga mu tähelepanu tõmbas oli järsku algav kollektsiooni tutvustus. Miski eriskummaline- sest äkitselt jälgisin igat detaili, mida silm haaras, materjali valikut, õmblustehnikat.. kõik tundus nii lummav...justkui nõiutud metsas (see on ka räägitava kollektsiooni nimi: Enchanted forest) Ja nagu aimata võib kasutati rõivaesemete meisterdamisel kergeid, lendlevaid kangaid, palju lillede, liblikate ja muude metsaelukate detaile mis andsid disainerile suurepärast võimaluse peegeldada taaskord oma loomingus ülimat naiselikkust ja selle mõju meeste mõistusele... Haruldaselt huvitavad lõikekonstruktsioonid, lummavad kangad ja põnevad ideed-kõik see kokku andis väga tugevate emotsioonide tulva. Kohe pidin uurima, kes täpsemalt on see Yumi Katsura ja miks pole ma varem tema loomingust midagi kuulnud. Pika googeldamise tulemus oli suhteliselt nadi- tuleb välja, et tegemist on eaka daamiga, kes on spetsialiseerunud pruutpaaride riietamisele ning selles valdkonnas ta kõva käsi, väidetavalt isegi Bridal Fashioni misjonär. Tema loomingut on võimalik osta nii Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Usa-st ja loomulikult Jaapanist (sellega nimekiri muidugi ei piirdu)Olles puutpaaride moetööstuses alati esiplaanil, on ta looming ka teisi valdkondi hõlmav ja oma kogemuselt võin öelda, et asi on lihtsalt andekast naisest kaugel...see daam on ilmselgelt mingit võlujooki tarbinud:D võibolla manustas seda talle moor, kes ta metsagi ära nõidus, kes teab?! alljärnevalt siis mõned pildid kurikuulsalt moeshowlt new york'is ja sama kollektsiooni tutvustus Pariisis, kuna pildimaterjali head pole saadaval siis piirdun mõne asitõendiga. Kui tõsine huvi on kollektsiooni vastu siis ei ole muud kui tuleb passida FTV'd;) Mina sain oma jutu aga nüüdseks kirjutatud ja naasen kohivi juurde, mis kahjuks on nüüdseks küll rohkem jääkohv aga mis seal ikka. Saukens!