Tegin ka siis katsetust sellise huvitava leheküljega nagu www.polyvore.com. Selle lehekülje leisin tänu ühele lähedaseimale sõbrannale, kes on omamoodi moefanatt:) Nimelt on tegu site'ga kus on vaba voli oma fantaasia tööle panna ja kombineerida erinevaid looke. Leheküljel ringi uudistades oli minu hämming suur, sest pidin taaskord tõdema, et maailm on täis andekaid inimesi!:) Siin on minu väike katsetus->

Something inside of me Dies

"No wonder I'm scared To look in your eyesYou've turned me away So many times You can take it away At any given moment It's hard to believe While you're in this disguise" So would you hold me please I'm trying hard to breathe. I'm just surviving so would you hold me please I'm trying hard to breathe, stop me from crying. No wonder it hurts to sit by your side.

We can break

the pattern we can change the colour you don't need to worry about

the others

Uskumatu, kuidas inimesed hoiava nii tugvalt kinni millestki, millel tundus olevat mingi hetk tulevikku. Ja kui hakkab selguma, et pole tulevikku, et on vaid tühjus ja risk kaotada viimnegi väärikus siis on võib-olla mõtekam loobuda ja tunnistada oma põrumist. Ometi ei tule loobumine kergelt, sest kõige peale on kulutatud aega ja energiat ja igal kunstnikul on raske tunnistada et loodetud kunstiteos jääb valmimata füüsislisel kujul, et see eksisteerib ainult meie mõtetes ja unistustes...ja me oleme kõik ju oma elu kunstnikud. Aga pole mõtet end petta, sest puudub ju motivatsioon, kui tulemused puuduvad. Ma arvan, et niiakaua kuniks on lootust, ei lakata püüdlemast ISEGI kui tulemust ei eksisteerigi, kui ootused on vaid ilmselge enesepete. Aga öeldakse, et lootus sureb viimasena ja lootus on lollide lohutus. Võib-olla olen ma üks nendest lollidest, kes usub et inimese elutöö seisneb ELU mõtte leidmises ja selle nimel ptöötamisel. Mina olen oma elu mõtte leidnud, kuid on ilmnemas kahtlused tulemuste eksisteerimises ning seega olen ma üks järjekordne põrunud kunstnik. Ja kui oled milleski põrunud, siis üks raskemaid momente on endale selle teadvustamine....see nõuab julgust, rohkem kui te arvata oskate. Ja kui sa lõpuks aksepteerid endale, et tihti ei lõppe kõik nii nagu muinasjutus. Puudub "happy endind" ja puudub prints valgel hobusel... Õnnelikud on need, kes saavad kogeda elu armastust ja veel õnnelikumad need, kes selles pettuma ei pea...

People don't change.

Peas toimub arutelu selle üle, kas inimesed on võimelised muutuma...? On vastakaid arvamusi: mõned meist usuvad, et inimene on oma olemuselt selline, kes on teatud mõttes nagu taim; ta küll kasvab ja areneb elu jooksul, kuid ei ole võimaline oma omadusi muutma, kui just ei toimu mingi seletamatu mutatsioon. Nohh, inimesed ka arenevad oma olemuselt, kuid tüvi kui selline, mis kipub säilima muutumatul kujul. Kas on siis võimalik üldse kelleltki välja juurida teatud harjumusi või sõltuvusi? Mina isiklikult ei teagi, mida uskuda...arvan et vastuse saan aja jooksul. Aga pettuma pidin siiski...Ma ei tea, kas lapseliku naiivsuse tõttu või lihtsalt seetõttu, et uskusin kellessegi liiga palju. Kehtib ju vanasõna: "Parem karta, kui kahetseda" ent ometigi ei suutnud ma vastu panna riskile haiget saada nagu Eeva ei suutnud vastu panna kiusatusele proovida keelatud vilja. Tagajärg oli mõlema puhul pöördumatu. Võib-olla inimkond ongi üks lollikari, kes lootusetult usuvad ühiskonna toimimisse ja kogukonna headusesse-sellesse, et ei ole mingit põhjust tunda hirmu tuleviku ees, sest inimesed on võimelised muutuma ja ennast parandama, kui ainult tekib vajadus. Ehk tõesti ollakse võimelised teatud mõttes muutumiseks, kuid kas 100%, selles ma siiralt kahtlen, sest seet tähendaks totaalset rebirth'i ja faktile, et see on võimalik, pole tänaseni kinnitust leitud. Kokkuvõttes on mul kahju, et inimesed usuvad üksteisesse tihti tulutult....ja vastutasuks lootusele saadakse haiget, mis omakorda tähendab arme.....ja armid ei parane nii lihtsalt. Paraku Ometi pean tunnistama, et on ka neid, kes tõesti on tundmatuseni teiseks inimeseks saanud, kuid see ei ole tulnud kergelt. Nimelt mõistetakse vigu alles siis, kui oled millestki hindamatust jäädavalt ilma... Tobe tegelikult et täiuslikkusele jõutakse lähemale ainult läbi kannatuste ja kaotuste. Miks mitte jätta õudus vahele ja hakata kohe tegelema sellega, et kaotusi ei tuleks. Kahjuks on tihti nii, et alles siis hakatakse inimeste ja asjade tõelist väärtust hindama, kui need on libisenud käest... Nii lähedal, ent ometi nii kaugel on inimesed õnnele...