CHANGES

MUUTUSED... Inimesed kardavad muutusi-miks?.Mugavam on leppida olukorraga ja mitte midagi muuta, sest siis puudub hirm tuleviku ees. Tihti tähendab olukorraga leppimineüksluisust -rutiin lõhestab meid vaikselt seest hetkeni, kus oleme 1nendest miljonitest, kes tarbivad xanaxit selleks et eluga kuidagigi toime tulla Kardetakse et kui võtad end käsile ja muudad oma elu rahulolematuse puhul, on peatselt kõik veelgi mõttetum ja loogika kaoks täielikult... A mis siis kui tegelikult muutus oleks ainuke väljapääs sellest mulliolukorrast, et ainult nii saame me nautida ülimat õnne ja kui ainult see suudaks parandada elukvaliteeti ning enam ei peaks unistama õnnest, sest see oleks käegakatsutav... Tihti lepitakse olukorraga, ollakse vähem nõudlikum (sest esmaseks momendiks on see, kus süüdidatatakse ennast liigses nõudlikuses) aga ausaltöeldes ma arvan, et see on vale -elu on liiga lühike, et olla oma enda hirmude vang...MIS SIIS EDASI SAAB...? Nii ei tohiks mõelda, saab mis saab, elu ongi progress...olukorrad tulevad-lähevad, tunded tulevad-lähevad ja isegi kui ei lähe siis tuleks nendega toime tulla. Aeg parandab haavad, ka siis kui käitume valesti. Isegi parem variant on vb aegajalt valede otsuste tegemine, sest kui üldse mitte käituda, reageerida, siis me lihtsalt oleme elu või kellegi aksessuaar, MILLEKS? Kõik inimesed peaksid aeg-ajalt aja maha võta ja küsima endalt-kas ma olen oma eluga rahul või vajab see mõningaid muutusi ja kui, siis tasuks hakata kiirelt tegutsema. Isegi seda kõike enesele teadvustades on hirm tuleviku ja otsuste ees suur....jääb küsimus, kas ma jään oma mõtete vangiks või saab võidule lindprii, kes oskab võtta riski õnne nimel. Muutusi ei tohiks võtta negatiivsena, enamjaolt peaks seda võtma kui elu loogilist kulgu ning tegutsemist õnne saavutamiseks! (Dedicated to one of my best girls.)