"No wonder I'm scared
To look in your eyesYou've turned me away
So many times
You can take it away
At any given moment
It's hard to believe
While you're in this disguise"
So would you hold me please I'm trying hard to breathe. I'm just surviving so would you hold me please I'm trying hard to breathe, stop me from crying. No wonder it hurts to sit by your side.We can break
the pattern we can change the colour you don't need to worry about
the others
Uskumatu, kuidas inimesed hoiava nii tugvalt kinni millestki, millel tundus olevat mingi hetk tulevikku. Ja kui hakkab selguma, et pole tulevikku, et on vaid tühjus ja risk kaotada viimnegi väärikus siis on võib-olla mõtekam loobuda ja tunnistada oma põrumist. Ometi ei tule loobumine kergelt, sest kõige peale on kulutatud aega ja energiat ja igal kunstnikul on raske tunnistada et loodetud kunstiteos jääb valmimata füüsislisel kujul, et see eksisteerib ainult meie mõtetes ja unistustes...ja me oleme kõik ju oma elu kunstnikud. Aga pole mõtet end petta, sest puudub ju motivatsioon, kui tulemused puuduvad. Ma arvan, et niiakaua kuniks on lootust, ei lakata püüdlemast ISEGI kui tulemust ei eksisteerigi, kui ootused on vaid ilmselge enesepete. Aga öeldakse, et lootus sureb viimasena ja lootus on lollide lohutus. Võib-olla olen ma üks nendest lollidest, kes usub et inimese elutöö seisneb ELU mõtte leidmises ja selle nimel ptöötamisel. Mina olen oma elu mõtte leidnud, kuid on ilmnemas kahtlused tulemuste eksisteerimises ning seega olen ma üks järjekordne põrunud kunstnik.
Ja kui oled milleski põrunud, siis üks raskemaid momente on endale selle teadvustamine....see nõuab julgust, rohkem kui te arvata oskate. Ja kui sa lõpuks aksepteerid endale, et tihti ei lõppe kõik nii nagu muinasjutus. Puudub "happy endind" ja puudub prints valgel hobusel...
Õnnelikud on need, kes saavad kogeda elu armastust ja veel õnnelikumad need, kes selles pettuma ei pea...
No comments:
Post a Comment