People don't change.

Peas toimub arutelu selle üle, kas inimesed on võimelised muutuma...? On vastakaid arvamusi: mõned meist usuvad, et inimene on oma olemuselt selline, kes on teatud mõttes nagu taim; ta küll kasvab ja areneb elu jooksul, kuid ei ole võimaline oma omadusi muutma, kui just ei toimu mingi seletamatu mutatsioon. Nohh, inimesed ka arenevad oma olemuselt, kuid tüvi kui selline, mis kipub säilima muutumatul kujul. Kas on siis võimalik üldse kelleltki välja juurida teatud harjumusi või sõltuvusi? Mina isiklikult ei teagi, mida uskuda...arvan et vastuse saan aja jooksul. Aga pettuma pidin siiski...Ma ei tea, kas lapseliku naiivsuse tõttu või lihtsalt seetõttu, et uskusin kellessegi liiga palju. Kehtib ju vanasõna: "Parem karta, kui kahetseda" ent ometigi ei suutnud ma vastu panna riskile haiget saada nagu Eeva ei suutnud vastu panna kiusatusele proovida keelatud vilja. Tagajärg oli mõlema puhul pöördumatu. Võib-olla inimkond ongi üks lollikari, kes lootusetult usuvad ühiskonna toimimisse ja kogukonna headusesse-sellesse, et ei ole mingit põhjust tunda hirmu tuleviku ees, sest inimesed on võimelised muutuma ja ennast parandama, kui ainult tekib vajadus. Ehk tõesti ollakse võimelised teatud mõttes muutumiseks, kuid kas 100%, selles ma siiralt kahtlen, sest seet tähendaks totaalset rebirth'i ja faktile, et see on võimalik, pole tänaseni kinnitust leitud. Kokkuvõttes on mul kahju, et inimesed usuvad üksteisesse tihti tulutult....ja vastutasuks lootusele saadakse haiget, mis omakorda tähendab arme.....ja armid ei parane nii lihtsalt. Paraku Ometi pean tunnistama, et on ka neid, kes tõesti on tundmatuseni teiseks inimeseks saanud, kuid see ei ole tulnud kergelt. Nimelt mõistetakse vigu alles siis, kui oled millestki hindamatust jäädavalt ilma... Tobe tegelikult et täiuslikkusele jõutakse lähemale ainult läbi kannatuste ja kaotuste. Miks mitte jätta õudus vahele ja hakata kohe tegelema sellega, et kaotusi ei tuleks. Kahjuks on tihti nii, et alles siis hakatakse inimeste ja asjade tõelist väärtust hindama, kui need on libisenud käest... Nii lähedal, ent ometi nii kaugel on inimesed õnnele...