Vogue Paris Calendrier 2010

Natasha Poly, Iselin Steiro and Raquel Zimmermann Vogue Paris, Le Calendrier 2010 Photographed by Mario Sorrenti

Abbey Lee Kershaw

Abbey Lee on 22 aastane edukas Austraalia modell, kes on alates Girlfriend CoverGirl Model Search võitu olnud tihedalt seotud erinevate disaineritega. Ta on teinud kaasa mitmetel Victoria's secretsi moeshowdel ja olnud reklaaminäoks mainekatele brändidele nagu D & G , Gucci, CK Jeans jne...samuti on neiud näha saanud moehuvilised nii erinevate Voguede esikaanel figureerimas kui ka V, Numérol. Miks ma aga temast juttu teen (peale seda, et ta on mulle viimasel ajal silma jäänud oma isikupära ja eduga) on see, et selle aasta novembris kuulutati neiu 2010 aasta kevad/suve esikmodelliks. TUBLI! Reklaaminägu Gucci Floral'ile Backstage at VS fashionshow on NY fashionweek Vogue Austrailia March 2009

....

JULIEN MACDONALD! "I've stopped all the nonsense and partying," he pledges. "I'm just working really hard, nonstop. All I've ever wanted is to make women feel glamorous and amazing when they walk into a room." And he is doing perfectly FINE:) 2009 aasta sügiskollektsioon järgib tema joont: Super glamuurne rocki tsikk. See joon on mulle igati meeltmööda, sest tõsi ta on, et ka mulle meeldib välja näha veits rockilik kuid siiski piisavalt glamuurne. Minu igapäeva garderoobi kuuluvad needid ja nahktagi aga olemata pole kleidid ja kontsad. Kui kollektsioonist nüüd rääkida siis eriti põnevad riideesemed on kleidikesed, mis on justkui klaasikildudest kokku monteeritud Killud toovad sära ja ometi jätavad rõivaesemed ohtlikult seksika mulje. Veel on kasutatud kollektsioonis moehuvilistele juba Balmaini disaineri Christophe Decarnin poolt populaareks saanud laiad õlad, mis siiski ei tee Julienist mingit matkijat vaid hea disaineri, sest tema on teemasse sisenenud teise nurga alt ja pakub moeinimestele omapoolset värskust. Disainer on mulle juba varasemast tuttav, kuid kui täna hommikul sattusin Fashion TV-st nägema tema uut 2010 aasata kevadkollektsiooni teadsin, et pean seda meeldivat kollektsiooni ka teistega jagama. Seega on alljärgnevalt välja toodud mõned mu lemmik lookid nii sügis kui järgmise aasta kevadkollektsioonist.

UGG

Lõpuks olen ka mina nende kurikuulsate saabaste omanik ja selle ostuga ülimalt rahul. Võib tekkida küsimus, miks ma olen selle suhteliselt kuluka ostu üle nii õnnelik, kuid seda ma järgnevalt ka seletan. No ilmselge see, et need bränd UGG on oma hea maine raske töö ja pika ajalooga välja teeninud. Nimelt andsid need unisex jalavarjud sooja Esimese maailmasõja Austraalia pilootidele ja olid igati armastatud juba siis. Ometi pole selge millal siis tootmine täpselt algas kuid 50ndateks oli see töö antud igatahes "Mortels Sheepskin Factory" kätte. Pärast milleeniumi on UGG saabastest saanud armastatud moeesemed ning seda väidetavalt tänu Sarah Jessica Parkerile ja Pamela Andersonile, kes järjepidevalt neid kandma hakkasid. Kes või mis nende jalavarjude aina kasvavas populaarsuses süüdi on, me ei tea kuid minul isiklikult on hea meel pärast mitmeaastast ostu soovi olla nende imesoojade saabaste omanik. See raha mida nende eest nõutakse tundub olevat õigustatud, siiani olen ülimalt rahul ja soovitan teistelegi:)

Love

What is love anyway, is it endless giving without expecting to get anything back, spell that makes your sense fading away...or is it mangnificent, something you just can't describe, you simply have to feel it! does unconditional love even exist? Ma ei kujuta ette mis tekitas minus sellised tunded- kas on eile õhtul vaadatud "The Sex And The City- The Movie'l" selline mõju minu mõistusele või on see siiski tingitud minu viimase aja psühhika ilmselgest kaosest? Ja kas see nö kaos on mu enda tekitatud või olen ma olnud siiani nii pimestatud armastusest kui sellisest, et pole lihtsalt märganud selle järjepidevat eksisterimist?...ei ma ei väidagi et armastamisel on midagi viga, pigem vastupidi....see on hea, kui leidub inimesi, kes teist indiviidi jäägitult armastavad aga kas ikka tasub armastada kedagi teist rohkem kui iseennast, sest vastasel juhul võidakse leida end teatud hetk olukorras kus sa ei mäletagi, mis olid sinu unistused, prioriteedid ja mis kõige hullem, oled muutumas selleks, keda põlguse ja arusaamatusega kõrvalt vaatasid- meeleheitel koduperenaiseks. Vähemalt senikaua on enamus suhetes kõik ilus ja hea kui käib üks klõks ja ...midagi jääb puudu. Või siis taibatakse, et alati on nii olnud et muudkui annad annad endast kõik aga vastu ei saagi midagi. Võib-olla on isekas üldse nii mõelda, et üks pool armastab teist rohkem aga samas, kui nii ei oleks siis ei tekikski selliseid olukordi, kus kahtled kas Ta enam sind armastabki või on lihtsalt harjunud, mugavdunud ja kardagi et kord võib teine inimene kokku variseda. Ja siis ei ole enam midagi teha.... Kas tasub lõpmatuseni oodata ja loota, et midagigi muutub...et sind hakatakse toetama ja sa ei pea enam üksi seda lõputut koormat kandma, kas tasub tingimusteta armastada kui see võib lõpuks su enda hävitada... Tegelikult ma usun, et oleks palju rohkem neid, kes jalutaks suhtest minema kui see paneks teist poolt sind rohkem hindama...kes hakkaks sinust kinni hoidma, teeks kõik et sind oma haardest mitte lahti lasta. Aga nad ei lähe kuhugi, sest nad kardavad, et tema ei hooli piisavalt....ja lasebki su vabadusse ise kurbust tundmata. Jah tõde võib olla karm kuid pigem reaalsus kui koos lagunev paradiis. Ometi ma usun et happy ending eksisteerib, tuleb lihtsalt meeletult vaeva näha....ja senikaua kui kahe inimese vahel on see säda, mis paneb südame kiiremini tuksuma ka pärast 4 koosoldud aastat, siis seda enam tasub see vaev end kokkuvõttes ära. Isegi kui teed viivad neid lahku....nad on alati üksteise südames. Just nagu Seks ja Linnas, kokkuvõttes kahe can't live without you love'i otsinud hinge ühendasid oma jõud jäädavalt, vähemalt filmi teise osani. Like Samantha said-Mr. Big finally Got Carried Away!! True love wins everything if it's bigger that BIG Ja kui raskustest läbi ei hammustata, siis järelikult polnud see ELU ARMASTUS ja tuleb jätkata otsinguid, mitte käega lüüa...kõigi jaoks on kuskil keegi, tuleb ta aint üles otsida! And when you find it, then that's just fabolous!

Dsquared² Spring 2010 ready to wear

Kaksikud Dan Caten and Dean Caten on ühed minu viimaseaja lemmikdisainerid. Nende looming on nooruslik ja värvikas, seda ka 2010 aasta kevadkollektsiooni puhul, millele sattusin style.com-s. Kui aeg on sisutihe tööjuures siis kipun ma seda täitma järgmiste hooaegade moeleiutiste sirvimisega-mis teha, minu kiiks:) Rääkides nüüd aga poiste kevadkollektsioonist siis see on taaskord nooruslik, julge ja eksperimenteeriv kuid samas neile omast joont jätkav. Minule pakkus nalja see, et materjal mida komplektides mõneti kasutatakse on oma lapsepõlve vihmakeebi omaga vägagi sarnane ja mine tea, võib-olla ongi tegemist tekstiiliga mille kiukoostis on sama. Mõned näidised on pildil väljatoodud.

Hilissügisene kohtumine Stockholmiga.

Sõpru ei pea palju olema, piisab paarist väga heast sõbrannast või sõbrast ja siinkohal peaks ära märkima, et õnneks ma kuulun nende inimeste hulka kellel on rõõm omada (kui nii on asjakohane öelda) paari väga head südamesõpra. Mis veelgi rõõmustavam, mul oli võimalus ühega neist eelmine nädal Rootsi kruiisil käia ja seda samahästi kui tasuta:)Nimelt oli Annemaril 2tasuta pääset ja ta otsustas mind kaasa kutsuda ja ega ma loll ole, et sellist võimalust kasutamata oleks jätnud. Nii me siis käisimegi ajavahemikus 18-20 nov. kruiisil ja see oli mõnus vaheldus Eesti hallusele. Ega kliima ei olnudki nii erinev, see ei ole mu point vaid lihtsalt kogeda seda, kui sind ümbritseb niipalju stiilseid inimesi, vot see on elamus!!! Stockholmis olles tundisn end kui hiiglaslikule moeltribüünile sattunu- Tunne oli vabastav. Ma ei tea isegi miks, kas sellepärast et sain mõneks päevaks argielust põgeneda või lihtsalt see, et silm puhkas vaadates linna moekaid outfite. Tõesti ma tundsin ennast kui omade seas, kõikjal inimesed kellele meeldib hästi riietuda ja julgevad tuua värve tänavapilti. Tagantjärgi tahetsen et esinduslikest lookidest jäädvustavaid pilte ei teinud aga kui huvi on siis saab Stockholmi tänavamoega tutvuda webi leheküljel www.stockholmstreetstyle.feber.se Minu streetstyle outfiti võib aga näha ülaloleval pildil (ei midagi ülitrendikat aga siiski mugav ja mitte nii hall:))

Taaskohtumine blogspotiga

Häbi tunnistada aga minu viimane sissekanne oli nii ammu, et väljas võis õhukese kliediga ringi lipata. Aga vähealt võtsin end käsile ja mõtlesin et arutlen siin mõne asja üle mis vajab arutamist. Oma eraelust ei ole mõtet üldse pajatada sest se eon kui Ameerikamäed- tõusude ja mõõnadega. Oi, siiski on mul väike vabandus ka sellele, miks ma ei ole suutnud oma tegemisi, mõtteid ja nägemusi blogiga jagada. On ju minu vaba aeg sama harv juhus kui maavärin Eestis! Jätan nüüd selle tühja tähja jutu sinnapaika ja üritan nüüdsest veidi rohkem kribada:)

Täna hakkasin mõtlema sellele- kas iga suhe jõuab mingi hetk murdepunktini, kus hakkad kahtlema kõiges, millesse oled siiamaani uskunud? Äkki hästitoimivad suhted pääsevad sellest? Aga kuidas üldse defineerida hästitoimivat suhet? Raske uskuda, aga millegipärast mulle tundub viimasel ajal, et kunagi ei saa kindel olla selles, et suhe on siiras. See tähendab, me võime ju uskuda meelitusi mida meile jagatakse, aga kas meie oleme ainukesed kellele neid jagatakse??? Või lihtsalt osad meist lepivad sellega, et võib-olla ei olegi alati tõde vaja teada. Sest tänapäeva 40. aastaste musternäidis abielust põhineb leppimisel ja tunnete äraostmisel. Peaasi, et ollakse hea isa ja võimaldatakse naisele igakuised iluprotseduurid ja uus Hermese käekott või siis vastupidi...mehed on ainult voodoo nukud keda torgitakse ja igatpidi tiritakse, et oma tahtmine saada. Aga kuhu on jäänud austus ja truudus vastaspoole vastu, kas see lasti wc potist koos rublaga alla? Või peaks hoopis küsima, kuhu on inimeste eneseväärikus jäänud? Millal me üldse teame, et kõik pole hästi, ei teagi ju. (Ning need vähesed kes teavad näivad tegevat nägu nagu ei teaks..)Sa võid ju arvata ja uskuda, et inimene, kellele oled oma südame kinkinud vastab sulle samaga, aga kuidas sa saad selles kindel olla, et ka tema ei ole üks järjekordne unistusteloss millel puudub vundament? Ma olen nii pettunud meestes...või peaks ütlema hoopis naistes? Ma ei teagi mida enam oodata või mitte oodata. Kui saada teada, et isegi need näivalt toimivad suhted on ainult farss, siis kuidas ma peaksin sellega leppima, kas üldse peaks? Ma ei saa aru, miks äkitselt on nii, et suhted enam ei toimi. See on nagu viirus, mis levib üle meie põlvkonna. Me nagu ei oskaks olla suhtes, vähemalt püsivalt ning enamus meist. Äkki on nii, et kes selle kahtluste perioodi lihtsalt alla neelavad jäävad suhtes püsima või lihtsalt see periood paneb paika kes on kokku loodud? Kõik see mida ma praegu mõtlen ja kirjutan on arvatavasti viimaste kuude sündmusteahela tulemus. Mu segased emotsioonid, millest ma veel isegi pole jagu saanud, on muutumas häirivaks nagu peojärgse päeva pohmakas. Kõik on segamini ja selle asemel et seda putru süüa, me keedame seda ainult juurde.

Tegin ka siis katsetust sellise huvitava leheküljega nagu www.polyvore.com. Selle lehekülje leisin tänu ühele lähedaseimale sõbrannale, kes on omamoodi moefanatt:) Nimelt on tegu site'ga kus on vaba voli oma fantaasia tööle panna ja kombineerida erinevaid looke. Leheküljel ringi uudistades oli minu hämming suur, sest pidin taaskord tõdema, et maailm on täis andekaid inimesi!:) Siin on minu väike katsetus->

Something inside of me Dies

"No wonder I'm scared To look in your eyesYou've turned me away So many times You can take it away At any given moment It's hard to believe While you're in this disguise" So would you hold me please I'm trying hard to breathe. I'm just surviving so would you hold me please I'm trying hard to breathe, stop me from crying. No wonder it hurts to sit by your side.

We can break

the pattern we can change the colour you don't need to worry about

the others

Uskumatu, kuidas inimesed hoiava nii tugvalt kinni millestki, millel tundus olevat mingi hetk tulevikku. Ja kui hakkab selguma, et pole tulevikku, et on vaid tühjus ja risk kaotada viimnegi väärikus siis on võib-olla mõtekam loobuda ja tunnistada oma põrumist. Ometi ei tule loobumine kergelt, sest kõige peale on kulutatud aega ja energiat ja igal kunstnikul on raske tunnistada et loodetud kunstiteos jääb valmimata füüsislisel kujul, et see eksisteerib ainult meie mõtetes ja unistustes...ja me oleme kõik ju oma elu kunstnikud. Aga pole mõtet end petta, sest puudub ju motivatsioon, kui tulemused puuduvad. Ma arvan, et niiakaua kuniks on lootust, ei lakata püüdlemast ISEGI kui tulemust ei eksisteerigi, kui ootused on vaid ilmselge enesepete. Aga öeldakse, et lootus sureb viimasena ja lootus on lollide lohutus. Võib-olla olen ma üks nendest lollidest, kes usub et inimese elutöö seisneb ELU mõtte leidmises ja selle nimel ptöötamisel. Mina olen oma elu mõtte leidnud, kuid on ilmnemas kahtlused tulemuste eksisteerimises ning seega olen ma üks järjekordne põrunud kunstnik. Ja kui oled milleski põrunud, siis üks raskemaid momente on endale selle teadvustamine....see nõuab julgust, rohkem kui te arvata oskate. Ja kui sa lõpuks aksepteerid endale, et tihti ei lõppe kõik nii nagu muinasjutus. Puudub "happy endind" ja puudub prints valgel hobusel... Õnnelikud on need, kes saavad kogeda elu armastust ja veel õnnelikumad need, kes selles pettuma ei pea...

People don't change.

Peas toimub arutelu selle üle, kas inimesed on võimelised muutuma...? On vastakaid arvamusi: mõned meist usuvad, et inimene on oma olemuselt selline, kes on teatud mõttes nagu taim; ta küll kasvab ja areneb elu jooksul, kuid ei ole võimaline oma omadusi muutma, kui just ei toimu mingi seletamatu mutatsioon. Nohh, inimesed ka arenevad oma olemuselt, kuid tüvi kui selline, mis kipub säilima muutumatul kujul. Kas on siis võimalik üldse kelleltki välja juurida teatud harjumusi või sõltuvusi? Mina isiklikult ei teagi, mida uskuda...arvan et vastuse saan aja jooksul. Aga pettuma pidin siiski...Ma ei tea, kas lapseliku naiivsuse tõttu või lihtsalt seetõttu, et uskusin kellessegi liiga palju. Kehtib ju vanasõna: "Parem karta, kui kahetseda" ent ometigi ei suutnud ma vastu panna riskile haiget saada nagu Eeva ei suutnud vastu panna kiusatusele proovida keelatud vilja. Tagajärg oli mõlema puhul pöördumatu. Võib-olla inimkond ongi üks lollikari, kes lootusetult usuvad ühiskonna toimimisse ja kogukonna headusesse-sellesse, et ei ole mingit põhjust tunda hirmu tuleviku ees, sest inimesed on võimelised muutuma ja ennast parandama, kui ainult tekib vajadus. Ehk tõesti ollakse võimelised teatud mõttes muutumiseks, kuid kas 100%, selles ma siiralt kahtlen, sest seet tähendaks totaalset rebirth'i ja faktile, et see on võimalik, pole tänaseni kinnitust leitud. Kokkuvõttes on mul kahju, et inimesed usuvad üksteisesse tihti tulutult....ja vastutasuks lootusele saadakse haiget, mis omakorda tähendab arme.....ja armid ei parane nii lihtsalt. Paraku Ometi pean tunnistama, et on ka neid, kes tõesti on tundmatuseni teiseks inimeseks saanud, kuid see ei ole tulnud kergelt. Nimelt mõistetakse vigu alles siis, kui oled millestki hindamatust jäädavalt ilma... Tobe tegelikult et täiuslikkusele jõutakse lähemale ainult läbi kannatuste ja kaotuste. Miks mitte jätta õudus vahele ja hakata kohe tegelema sellega, et kaotusi ei tuleks. Kahjuks on tihti nii, et alles siis hakatakse inimeste ja asjade tõelist väärtust hindama, kui need on libisenud käest... Nii lähedal, ent ometi nii kaugel on inimesed õnnele...